"Kuidas elad, Ann?"

Seitsmes klass alustas noorsookirjanduse veerandit Aidi Valliku Anni-lugude esimese raamatuga "Kuidas elad, Ann?". Raamatu sisust olulisemaks pean neid küsimusi, kus tulid esile õpilaste endi arvamused. Olgu mõned neist siinkohal ära toodud.

Kuidas suhtud sellesse, et Kärt saatis Villemi Anni jälgima?
Minu arust pole Anni tegemised Villemi ja Kärdi asjad.
See oli mõnes mõttes väga kaval ja tark tegu, sest ilma Villemita oleks olnud seal täielik hullumaja.
Hästi, kuna ta pani Annile aru pähe, et ta läheks koju tagasi ema juurde.
Üsna hästi, kuna ta tahtis head talle.
Hea käitumine.
Hästi, sest muidu oleks Ann võinud midagi hullu teha ja Ann oleks võinud endale sellised sõbrad saada.
Halvasti, sest Ann hoolitseb enda eest hästi ja ta ei tee lollusi, kui ta purjus ei ole. Saab endaga ise hakkama.
Ema ikka tahab, et lapsega oleks kõik korras.
Minu arust õige tegu, nüüd võib-olla sai ema rohkem teadmisi Annist.
Ema peb teadma, mida Ann teeb, et ta ei teeks pahandusi.
Villem aitas ema, sest ta kartis oma lapse pärast ja ise ei saanud midagi teha.

Kuidas oleksid Sina käitunud Anni asemel, kui oleksid leidnud oma ema päeviku?
Ma oleksin kindlasti läbi lugenud. Hiljem küsiksin ema käest päeviku kohta. Ma arvan, et siis maja reeglid muutuksid.
Ma oleks oma emaga rääkinud rahulikult need asjad selgeks.  
Ma ei oleks ära jooksnud, vaid oleks kuri ta peale.
Oleks natuke lugenud, kui oleks läinud rõvedaks, ei oleks enam kunagi lugenud.
Selle emale andnud.
Ma oleks lihtsalt emalt küsinud, kas see on õige, mis sa sinna kirja oled pannud, kui sa noorem olid.
Ma oleksin selle läbi lugenud ja siis emaga rääkinud sellest, kas ta tõesti oli noorena selline.
Lugenud samamoodi, aga poleks sellest välja teinud.
Et ei tekiks konflikti, oleksin selle ära põletanud.
Ma oleksin ka lugenud seda ja ka öelnud emale seda, et ma leidsin selle.
Oleksin küsinud emalt kõikide valede kohta ja miks nad valetasid mulle.

Igal aastal olen seitsmendikega vaielnud - soovides, et nad vaidleksid omavahel - kas Kärdil oli õigus Anni järele valvata/ luurata ning oma saladusi endale hoida. Naljakal kombel on suurem hulk õpilastest leidnud, et emadel on õigus oma saladustele ja pole laste "asi" emade järele luurata, küll aga tuleb emadel laste järele luurata, et kõik korras oleks ning vajadusel oma last aidata. Olen sellest alati teinud järelduse, et suurem hulk õpilastest usaldavad oma vanemaid ning loodavad sellele, et vajalikul hetkel on vanemad need, kes neile appi tulevad. Mida oligi tarvis tõestada :)

Mõttearendus klassis seisab veel ees, eks siis ole näha, mida nad valjuhäälselt ütlevad, aga tundub, et raamat meeldis neile, vaatamata sellele, et nad pidasid teost kohati ropuks ja endale ebasobivaks lugemiseks.

Minu küsimusele, kas nad leidsid sellest midagigi, millest nad varem polnud kuulnud, vastasid nad muidugi eitavalt...

K.J.