Kui ma kooli kõndisin, paistis tumesinises taevas säravkollane päike,
mis mulle otse silma hiilgas. Ja seal, täpselt nagu päikese sees, nägin ma
musta siluetti. Mu süda ütles, et see on tema. Tema, minu elu armastus –
Fernando. Me jalutasime koos kooli uksest sisse. Kõik need kadedad tüdrukud,
kes annaksid kõik, et minu asemel olla, ja poisid, kes kadetsevad teda,
Fernandot, vahtisid meid ahnelt lõõmavate silmadega. Jah, me oleme ilusaim paar
koolis. Me oleme kokku loodud. Kui ta räägib, panevad tema talvekülmast
punetavad põsed ja roosakad huuled ming lihtsalt kihelema. Ja siis, täpselt
siis, kui kõik nii ilusaks muutus, kõlas see heli... Koolikell.
***
Hommik. Jälle üks jube ja kõle talvepäev, mil ma pean Fernandot nägema.
Ta meeldib mulle, kuid ma pole nii ilus, nagu tüdrukud tema ümber. Alati pean
ma kooli sisenema üksi, sest ma ei saa eriti kellegagi läbi – olen teistsugune. Vahetunnipiinad lõpetab koolikell.
Heli, mis päästab mind üksindusest ja teiste jõllitavatest pilkudest.
***
Tõusin varakult, et minna sellesse lagunevasse kollase värviga
vanglasse, mida kutsutakse ka kooliks. Tänavale astudes vuhises mulle vastu
külm tormituul, vihm piitsutas armutult mu nägu. Möödusin kuivanud pärnast,
mille otsas süsimusta sulestikuga kaaren oma võigast laulu kraaksus. Tänavanurgal
kaklesid kaks räpast kärntõves hulkuvat koera hallitanud vorstijupi pärast.
Bussipeatusest möödudes nägin Fernandot. Ta istus seal nagu alati, suits ees ja
viinapudel kõrval, pühkides nina oma räpasesse varrukasse. Kärbsed ronisid
mööda tema nägu ja käsivarsi, kuid Fernando ei paistnud sellest hoolivat.
Möödusin temast ettevaatlikult, et lõpuks ometi jõuda sellesse rõskesse külmade
kivipõrandatega majja, kus rõõm ja naer kaugele selja taha jäävad.
(Merili ja Helve, 8.a)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar